ÄREVUSE ÕPPETUNNID

Ühel õhtul teraapiaseanssi lõpetades tabasin ennast ootamatult tuttavast olukorrast: kiirustasin närviliselt, sest seanss oli veninud pikemaks kui plaanitud ja mul oli sees midagi paanikalaadset. Püüdsin kiiresti-kiiresti oma asjad kokku korjata ja koju tormata.

See oli minu jaoks nii tuttav seisund, et on siiani toimunud täielikul autopiloodil. Sel õhtul aga sain tundel sabast kinni: kuhu ma õigupoolest kiirustan? Kellele ma pean oma saabumisest aru andma? Mis toimub? Sellest piisas, et tormamise tuhin maha vaibuks ja sain täielikus kohalolus ja rahus oma asjad kokku pandud, tuled kustutatud ja mõnusat karget õhtut nautides auto juurde jalutatud. Selleks õhtuks oli rahu majas.

Järgmisel päeval sain aga vana tuttava ärevusetundega uuesti kokku (kui mingi taipamine juba teadvusesse on jõudnud, siis see seal ilmselt on ja enam ta ära ei kao, kui just jõuliselt ja tahtlikult suruma ei hakka). Seekordne ärevus tekkis täiesti erinevas situatioonis, aga valdav tunne, et peaksin nagu kellelegi aru andma (Mis minuga toimub? Kus ma olen? Miks just siin? Miks just praegu? Mida ma teen? Miks just seda? Miks just nii? jne) oli sama.

Ja siis saabus justkui selgitusena mälestuspilt minevikust: olen umbes 17-18-aastane ja sõbranna sünnipäeval. Kodus sai lubatud, et tulen kella kümne paiku (tol ajal polnud mei kodus telefoni, nii et mingisugune plaanimuutustest teatamine ei olnud võimalik). Pidu oli väga lõbus (ei mingit alkoholi :)), parasjagu oli pooleli hoopis mingi tore mäng. Mina aga vaatasin närviliselt kella ja tundsin tuttavat paanikatunnet kasvamas: tajusin iga keharakuga, kuidas isa ärevus meie Lasnamäe korteris kasvab ja kujutlesin, kuidas ta juba kaalub mulle järele tulemist. Samas oleksin hirmsasti tahtnud veel tunnikese olla... Leidsin tookord lahenduse nii, et võtsin oma taskuraha eest takso, sõitsin Mustamäelt Lasnamäele, ütlesin isale, et tulen tunni pärast ja läksin peole tagasi.

Olen seda lugu oma elu jooksul rääkinud pigem uhkusega: vaat kui hea ja sõnakuulelik laps ma olin, ning toonud võrdluseks oma kolm aastat nooremat õde, kes teismeeas uste paukudes kolmeks päevaks kodust minema tormas ja vanemate peale üldse ei mõelnud. Ja siis ma imestan täna, kuidas õde elab oma elu hoopis enesekindlamalt, ütleb rahumeeli välja oma arvamuse ja pole ma teda ka kunagi millegi pärast eriliselt põdemas näinud.

Lugu minu ärevusest hakkas tasapisi selginema. Meenusid ka varasemad kogemused: kuidas eimeses klassis pidin koolipäeva lõppedes kõigepealt jooksma telefoniputkasse isale helistama, et minuga on kõik korras (kusjuures teekond meie kodust telefoniputkani ja tagasi oli ainuke, kus pidin sõiduteed ületama). Mul on isa tolleaegne töötelefoni number siiamaani peas, sest midagi hullemat, kui see, et ta minu pärast muretsema hakkab, ei osanud ma ette kujutada.

Samamoodi näen, kuidas ma ise olen täiesti teadmatult kandnud oma ärevuse üle enda lastele. Meetod, millega ma seda olen teinud, on liigne kontroll. Siiani olin niisugust käitumist pidanud eelnevatelt põlvedelt päritud imeliseks peresiseseks hoolimiseks, kus kõik on kõigi tegemistega väga hästi kursis ja muretsevad kohutavalt, kui midagi viltu läheb või ei suju ootuspäraselt. Täna mõistan, et tegelikult on selle nähtuse varjupooleks liigne kontroll ja muretsemine. See on liigne vastutuse võtmine alguses kasvava lapse ja sealt edasi juba täiskasvanud lapse eest. Katse olla tema tegemistega kogu aega kursis, juhtida teda nii turvalises suunas kui võimalik ja tunda vastutust tulemuste eest viib tohutu ärevuseni mõlemapoolselt: kontrollija ja muretseja ei saa oma elu elada, sest katsed oma suureks kasvanud lapse elus 100-protsendiliselt osaleda (nii, nagu see oli tema imikueas), on parimagi tahtmise juures ette läbikukkunud üritus.

Teiselt poolt teeb lapse elu väga ärevaks see, et põhitähelepanu läheb vanemale, tema tunnete ja reaktsioonide ennustamisele, nende ärahoidmisele või vähemalt leevendamisele. Oma elu ja otsused jäävad elamata/tegemata. Kusjuures päris vanem ei pruugi enam üldse pildil olla (elab eraldi või on siit ilmast lahkunud). Meie endi sees elavad vanemad meie elu lõpuni. Seetõttu on parem nendega rahu teha ja piirid paika panna. Vastasel juhul kandub ärevus muudkui põlvest põlve - keegi ei saa keskenduda oma elule, enamik energiat kulub muretsemisele teiste pärast, väge on aina vähem. Laste saamine tundub sellises olukorras üsna hirmutava väljakutsena. Vähe sellest, et põhjustan oma vanematele sellega lisaärevuse, lisandub tohutus koguses ärevust minu enda ellu ( kujutan ju oma alateadvuses ette, et nüüd vastutan ka lapse/laste eest elu lõpuni).

Mis oleks, kui laseks sellest kõigest lahti? Kui võtaks vastutuse ainult iseenda eest? Kui minul on lapse pärast mure, siis on see minu oma ja tema ei pea selle pärast ärevust tundma, et mind maha rahustada. Samuti ei saa mina võtta vastutust oma vanemate ärevuse eest. Ainult iseenda. Kui keegi tunneb muret, kuhu ma nii kauaks jään, siis ta küsib. Kui tahab teada, kuidas minuga on, siis uurib. Ma ei pea pidevalt skanneerima oma lähikonda, et aimata, kes kuskil vajab rahustamist või maandamist. Samamoodi ei saa ma seda oodata oma lastelt. Kui mulle nende puhul miski muret teeb, siis võin ju alati küsida ja oma tunnetest ka rääkida, aga ei saa kellelegi panna kohustust minu eest vastutada. Kui tahan, et minu elu, otsuseid ja valikuid austatakse ja aktsepteeritakse, siis pean sama pakkuma ka teistele. Me oleme kõik seotud ja samas oleme vastutavad ainult iseenda eest. Oluline on teada, kus on piir minu ja teise inimese vahel, mõista, kus on minu tunded ja kus tema omad. Ja hoida vastutust iseenda sees.

Nagu igal kogemusel siin elus, on ka liigse ärevuse all kannatamisel oma mõte, - õppetund, mis, lisaks sellele, et põhjustab kannatusi ja probleeme, annab ka midagi väärtuslikku. Minu jaoks on see aastatepikkune teiste inimeste skanneerimine andnud tugeva empaatiavõime. Terapeuditöös on sellel asendamatu väärtus. Kuidas muidu saaksin teiste inimeste muresid ja probleeme mõista ja neile elu sasipundarde harutamisel tuge pakkuda? Ainult et nüüd püüan teha seda teadlikult, oma aastatega treenitud empaatiavõimet tänuga kasutades, samas austades ja usaldades oma kliente, jättes neile alles nende VASTUTUSE.

Rita Eevardi
23.11.16