ELAMINE ISEENDAST SUUREMANA


Minu isa on kogu elu, liigutuspisar silmanurgas, rääkinud oma suhetest tema isa, minu vanaisaga. Tema sõnad “Isa ei olnud mulle mitte isa vaid sõber, kellega sain rääkida kõigest”, on mulle alati olnud imetluse ja ehk veidi ka kadeduse allikaks. Mina sain olla tunnistajaks nende suhetele, kui isa oli juba täiskasvanu, kolmekümnendale eluaastale lähenev mees. Ja pean tunnistama, et nende suhted vanaisaga olid tõepoolest väga lähedased. Veetsime perega kõik puhkused ja suurema osa nädalavahetustest maal vanavanemate juures, kusjuures isa ja vanaisa ajasid suurema osa ajast omi asju traktorit putitades, maja juures nokitsedes või põllul-heinamaal.
Minu isal poegi ei ole ja olen tema kahest tütrest vanim. Olen alati olnud isa tütar ja selle üle uhkust tundnud. Alles hiljuti tegime kodus remonti ja mõtlesin selle käigus korduvalt tänutundega oma isale, kes mind väikese tirtsuna võrdväärse kamraadina kohtles, tänu millele olen enamuses remonditöödes osavam ja teadlikum kui ehk nii mõnigi meesterahvas.

Praegu olen aga jõudnud arusaamisele, et see lapse täiskasvanuga võrdväärsesse rolli asetamine on meie suguvõsa üks kahjustavamaid mustreid.

Ärevushäired, enesega rahulolematus, pidev ebapiisavuse tunne ja samas läbipõlemise äärel olek on sagedased mured, millega kliendid teraapiasse pöörduvad. Samad sümptomid viisid ka mu enda kunagi teraapiasse ja sealt edasi terapeudiõpingutele. Kui väidaksin, et ma neist sümptomitest täna täiesti vaba olen, valetaksin. Suurim muutus, mille nende aastatega saavutanud olen, on oskus iseenda sisse vaadata, ennast mõista ja lubada endal olla nii nagu on (ka siis kui on halb). Selle kahjustava peremustri avastamine on mind kõvasti edasi aidanud – tean nüüd, kuhu suunas liikuda.

Kuidas on minu ärevus ja ebapiisavus seotud võrdväärsuse mustriga meie perekonnas?
Kujundlikult võiks seda olukorda kirjeldada nii: keskmine meesterahvas (Isa) on umbes 180 cm pikk, 7-aastane laps kuskil 115cm. Pikkuste vahe on üle poole meetri. Kui isa lapsega räägib, peab ta vaatama alla, endast kõvasti madalamale, või kükitama korraks lapse kõrgusele, et nende näod oleksid samal tasandil. Ülevalt alla suhtlemine viitab otseselt sellele, kes on suurem, vastutav, kelle käes on selles suhtes jäme ots ja kes tagab turvalisuse.
Kui isa kükitab lapse ette, tuleb ta justkui allapoole, lapse tasandile lähemale ja suhtleb lapsega tema tasandil, häälestab ennast lapsele.

Minu perekonna (ja paljude teiste ka) muster on selle mudeli järgi nii, et isa tõstab lapse taburetile seisma, omaenda (täiskasvanu) tasandile. Ta ei oska või ei pea vajalikuks ennast lapsele häälestada, vaid vastupidi- häälestab lapse endale. Väikese lapse jaoks on selline kõrgele positsioonile asetamine suur tunnustus ja omamoodi nagu ametikõrgendus (kes meist poleks väiksena unistanud ruttu suureks saamisest). Samas paistavad kõik eakaaslased ja õed-vennad sellelt kõrgused tillukeste ja madalatena. Olen väljavalitu! Eriline! Teistest omasugustest parem, kerkin sõna otseses mõttes esile. See on suurepärane tunne!

Probleem asja juures on see, et väike laps ei oma sellisel kõrgusel olemiseks vajalikku kompetentsi ega kogemust. Tunne aga on nii hea ja eriline, et ta teeb kõik selleks, et oma kõrget kohta iga hinna eest säilitada.
Kuna elus on kõik tasakaalus, siis ilmselgelt on ka sellisel ebareaalselt kõrge positsiooni saavutamisel nii noores eas oma hind – oht taburetilt alla kukkuda. Olukorrad, kus laps seisab nn taburetil, kus vanem suhtleb temaga kui võrdväärsega, annavad lapsele peegeduse, et ta on põhimõtteliselt täiskasvanud inimene, arvestatav vestluskaaslane ja partner mistahes olukorras. Paratamatult satub seesama laps aga üsna pea silmitsi tegelikkusega – suhtumiste ja kogemustega, mis annavad teada: “sa oled alles väike, sa ei saa veel maailma asjadest aru, sa ei oska, tegele oma laste asjadega, ära sega suurte jutule vahele jne...” Selline suhtumine on lapse jaoks tavaline, igav, saab osaks ka kõigile teistele lastele ja ei võimalda kuigivõrd esile kerkida ja silma paista.

Nii hakkab tõstetud olekut kogenud laps tegema kõike selle nimel, et aina rohkem olla sellel taburetil, täiskasvanutega samal tasandil, omasugustest kõrgemal. Tal ei tule mõttessegi, et selleks pole kogemust, teadmisi, jõudu ega energiat. Pilk on aina vanemal, sellel, millise nurga all on nende suhe, ja püüe olla aina kõrgemal. Lapseks olemine ja taburetilt alla tulemine, tavaline, keskpärane olek ei tule enam kõne allagi.

Edasi läheb nii, et see laps sirgub, jõuab teismeikka, kasvab oma 30-40 cm pikemaks ja kui ta seisab endiselt sellel taburetil, siis on ta oma vanemast rohkem kui peajagu pikem, samuti kõigist "keskpärastest" eakaaslastest. Tunne on endiselt eriline, vaade hea, ainult et samal tasandil on nüüd vaid need, kes samuti taburettidel seisavad – teismelised, kes on kogu oma senise elu pingutanud nii, et ninast veri väljas, et ainult taburetil püsida, mitte alla kukkuda, olla täiskasvanulik, teadlik, vääriline suhtluspartner. Vanemad, kes jäävad allapoole, tunduvad haledad, saamatud, abi vajavad ohvrid.
Alt üles, abi ja toetuse järele, ei ole enam kuhugi vaadata. Selline kõikvõimsuse tunne annab mõneks ajaks teiste ees suure eelise. Samas unustatakse ära, et seistakse endiselt taburetil, mis iseenesest ei ole kuigi kindel platvorm. Soovides vanematega endist lähedast kontakti säilitada, tehakse kõik selleks, et ka neid kõrgemale upitada, panustades aina rohkem energiat ja aega.

Kui selline inimene saab täisealiseks, jäävd talle parneritena silma tõenäoliselt ka kõik samal tasandil olijad, ehk siis taburettidel seisvad kandidaadid. Luuakse koos nn “kõrgema klassi” elu ja saadakse lapsed... Lapsed aga sünnivad maa peale – mõelda, kui kõrgelt peab selline taburetil seisev vanem nüüd alla vaatama, et oma last näha ja vastupidi, kui kuklasse laps oma kaela painutama, et vanemat näha. Maha kükitada selline vanem ei saa, sest siis peaks ta taburetilt alla tulema, see aga tähendaks ju otsekoheselt madalama, halli massi sisse sattumist. Niisiis ei jäägi muud üle, kui laps jälle taburetile upitada, seekord siis juba kaks taburetti üksteise otsa panna, kui tahta suhelda samal tasandil. Tasakaalu hoidmine läheb järjest raskemaks, taburetil püsimine järjest keerukamaid väljakutseid esitavaks, pinge aina suuremaks nii kehas kui meeles, ärevus kasvab.

Me kõik teame, mis suure tõenäosusega juhtub, kui panna kaks taburetti üksteise otsa ja sinna siis peale ronida. Mõnikord see hea tasakaalu olemasolul ehk isegi õnnestub.Kolme tabureti otsas żongleerimine kuulub aga juba tsirkuse valdkonda. Varem või hiljem kukub ehitis kokku ja kogu seltskod on heal juhul suuremate vigastuteta nägupidi mudas.

Ma leian, et see osa arengust, mis jääb tabureti platvormi ja maapinna vahele, ongi inimese lapsepõlv. See on osa, kus saab olla ekslik, totu, kogenematu, õppida ja harjutada, saada kogemust, eksida ja uuesti proovida, mängida ja luua, unistada ja uneleda, kasvada. Teha seda kõike turvalises ja toetatud keskkonnas, iseenda sees, kahe jalaga maas, vanemate hoidev ja kaitsev pilk ülevalt jälgimas ja vajadusel suunamas, toetamas ja juhendamas. Järk-järgult, sedavõrd, kuidas lisandub sentimeetreid, saab ka vastutus iseenda eest kasvada. Vanematega samale tasandile jõudes on jalgealune kindel, vaateulatuses on nii enda vanemad kui ka kõik eakaaslased (ja nende jalad, kes seisavad taburettidel).

Ma ei tea, võibolla on lapsele hea, kui teda aeg- ajalt siiski taburetile tõstetakse, lihtsalt et saaks korraks vaadata maailma täiskasvanu kõrguselt, näha, kuidas asjad siit paistavad ja kuhupoole ollakse kasvades teel, aga ma siiski leian, et parem on see vaatenurk saada vanema süles olles – siis kestab selline tõstetud olek täpselt niikaua, kui on vanemal jaksu last süles hoida ja võib olla kindel, et ta asetatakse hellalt ja turvaliselt maapinnale, omaenese kohale tagasi.

Mulle tundub, et sellist iseendast suuremana, mitte eakohases rollis kasvamist võib märgata praegu igal pool – kas siis lastele mõeldud filmide, telesaadete või kasvõi mänguasjade juures. Ka kooliprogrammid on minu meelest tihtilugu veidi nihkes – kasvõi kohustusliku lugemise alla kuuluvad raamatud. Ma ei mäleta täpselt, mitmes klass see oli, kui mu poeg pidi suvel lugema läbi Silvia Rannamaa Kadri Kasuema (see oli kunagi mu lemmikraamat ja teadsin Kadrist ja tema hingeelust pea kõike). Minu poeg oli tol ajal aga laps mis laps ja mulle oli ilma küsimatagi selge, et selline teismelise tüdruku sisemaailm on tema jaoks täiesti arusamatu ja hoomamatu maailm. Paar aastat hiljem oleks raamatus kirjeldatud teemad talle ilmselt kasulik lugemine olnud.

Saan aru, et lastele peab pakkuma arenguvõimalusi ja esitama väljakutseid, aga enne, kui seda teha, peaks laskma neil iseendana kasvada, kinnistuda, saada selgust nende omapäradest, nõrkustest, tugevustest, sisemistest väärtustest. Kui see jääb tegemata, tõstame nad taburetile, nägema asju meie enda silmadega, meie endi väärtustest lähtuvalt, panemata tähele, et nende elul pole vundamenti ja see seisab kolme jalal nagu taburet.

Selle mustri oma elus leidnud, saan olla iseenda suhtes tähelepanelik - kui tunnen ärevust, on ehk põhjust üle kontrollida, kas seisan jälle taburetil, iseendast kõrgemal, jalad maast lahti? Ja siis rahulikult alla tagasi astuda, sinna, kus on minu tõeline suutlikkus, reaalsus, kasvamise ja õppimise ruum. Tean, et see on harjumatu ja ebamugav, leppida mitte nii silmapaistva rolliga, aga minu meelest on see ainus tee ärevusest vabanemisel - leppida iseendaga sellisena nagu olen, seista kahel jalal kindlalt maa peal ja mine tea, ehk õnnestub niimoodi ükspäev päriselt suureks kasvada. :)

Lõpetan tsitaadiga Shakespeare Hamletist: Hamlet, vastuseks Guldensternile ja Rosenkrantzile, kes püüavad teda mõjutada kuninga soovi järgi toimima, haarab vilepilli ja palub neil seda mängida. Saanud vastuseks, et kumbki pole kunagi vilepilli käes hoidnud, liiati siis veel mänginud, ütleb Hamlet:
”Kas näete nüüd, kui vääritu asja te minust teete! Tahaksite mind kui pilli mängida, näite arvavat, et minu klapid on teile tuntud, tahaksite minu saladuse südame välja näperdada, tahaksite mind üle kuulata madalaimast noodist kuni hääleulatuse tipuni; ja selles väikeses mänguriistas ongi rohkesti muusikat ja võrratuid hääli, aga ometi ei suuda teie teda kõnelema panna. Tont võtku, arvate vist, et mind on kergem mängida kui vilespiili? Hüüdke mind mistahes mänguriistaks, te võite mind küll häälest ära ajada, kuid mängida te mind ei saa.”

Autor: Rita Eevardi