eliise

MA JU TAHAN, ET KÕIGIL OLEKS HÄSTI!

Ühelt hiljutiselt koolituselt jäi mulle kõlama mõte: ”Mõtteviis “ma tahan, et kõigil oleks hästi” kuulub lapsele, kes pole vanem, kui 11 aastat. 
Ma ise olin ikka päris mitu korda vanem, kui hakkasin aru saama, kuidas see mõtteviis mind käsist ja jalust seob. Tegutseme ju enamasti ikka oma parima äranägemise järgi. Ja siis ühel hetkel, mil tegu juba tehtud, hakkab ilmnema, et on neid, keda meie teguviis rõõmustab ja toetab, aga ka neid, kellele see ei meeldi. Minus on sellised olukorrad tekitanud tunde, et olen lõksus, nokk kinni – saba lahti seisus, kus üks jama järgneb teisele ja rahulikku maandumiskohta, kus saaks end kasvõi korraks lõdvaks lasta, polegi olemas..

Suutmatus leppida sellega, et keegi kuskil minu otsuste pärast end halvasti tunneb, on pannud mind endas kahtlema, oma valikuid kriitilise pilguga ümber hindma, taganema. Kuskil sügaval sees, pikki aastaid teadvustamatul kujul, on elanud uskumus: “Kui kõik pole sinu tegude  tulemusel õnnelikud, on tegemist vale teoga. Otsi edasi!”
Uskumus, et ma ei leia rahu enne, kui kõigil on hea, või veelgi laiemalt vaadates – kui kõik on hästi, röövib meeletult energiat ja ei lase hetkekski lõdvestuda.
Ju ma siis olen nüüdseks ikkagi veidi täiskasvanumaks saanud, sest olen mõistnud, et staatilist olukorda, kus kõik on hästi ja nii jääbki, ei ole võimalik saavutada. Samamoodi pole võimalik saavutada seda, et kõigil, kaasa arvatud mul endal, on kogu aeg hea – hundid alati söönud ja kõik lambad sealjuures terved.
Hakkan taipama, et rahu leidmiseks ei ole mõtet püüda elu ega teiste reaktsioone kontrolli alla saada vaid õppida elama, tasakaalus püsima ja lõdvestuma kõige toimuva keskel - rahu hetkedel puhata, rõõmu hetkedel rõõmustada, kurvastada kui on kurb, anda kõigele mis toimub, oma elus koht, uurida ja uudistada, kogeda ja õppida, märgata lisaks esimesele impulsile ka sellele järgnevaid tundeid ja kogemusi - kogu spektrit, ning ühel hetkel võibolla avastada, et kõikide erinevate kihtide all, sõltumata nende järjekorrast, on alati ARMASTUS.

Püüan nüüd ümber sõnastada oma pikaaegse uskumuse (“Kui kõik pole sinu tegude  tulemusel õnnelikud, on tegemist vale teoga. Otsi edasi!”):
“Sinu teod ja valikud on täiuslikud, sest peegeldavad elu tema kõigis tahtkudes – kogu spektrit. Oled õigel teel!”
Teiste reaktsioonid (nagu mu endagi omad), sõltuvad sellest, millises tundekihis nende hetke õppetund parasjagu peitub. Teadmine, et kõigi kihtide all on alati Armastus ja selleni jõudmiseks tuleb kõik kihid läbi käia, aitab leppida ja austada nii enda kui teiste kogemusi, sõltumata sellest, et tunne sealjuures ei pruugi alati olla positiivne.
Huvitav, kas päriselt täiskasvanud inimene tajub igas olukorras kogu †unnetespektrit ja Armastust samaaegselt? Kas TÄIS kasvamine seda tähendabki?

Loo autor:
Rita Eevardi,
Holistilise regressiooni terapeut