KANNATUS JA KANNATLIKKUS

lilled

Mille poolest ja kas üldse on omavahel seotud kannatus ja kannatlikkus? Õeldakse ju inimese kohta, kellel ei jagu kannatlikkust, et tal pole kannatust.. Kas see on pelgalt sõnade mäng või on kannatus ja kannatlikkus tihedamalt seotud kui oskame hoomata?

Kas kannatustes kohal püsida ja lubada endal kogeda valu, hirmu, viha või frustratsiooni on kannatlikkus? Kas võime jääda sõbra, armsama, lapse, vanema kõrvale ja olla temaga koos tema kannatuses, on kannatlikkus? Ja kas kannatamatus on võimetus kohale jääda, hakata otsima lahendusi, põgenemisteid, leevendust. Kas kannatlikkuse õppimine aitab kannatustest üles leida mõtte, lahenduse, väärtuse? Ja kas kannatamatus kutsub esile uue kannatuse? Ikka selleks, et õppetund lõpuks õpitud saaks?
Tundub, et kannatamatus teenib lihtsaid lahendusi ja vastupidi ? lihtsad lahendused on kannatamatuse teenistuses. Kui soovime oma kannatustest vabaneda või neile leevendust saada ilma kannatlikkuseta, otsides lihtsamaid väljapääse, vähemat valu, väiksemat hirmu, leebemat viha, siis paraku teeme samaaegselt ruumi ka uutele kannatustele, sest õppetundi saab õppida ainult ausas kogemuses, võttes vastu ja alistudes just sellele, mis parasjagu on.
Elu paneb meid alatasa olukordadesse, mis ajavad meid välja mugavustsoonist, juba õpitud mustritest, et saaksime juurde sügavust, tarkust, sära ja isikupära. Paraku püüame ikka lihtsamaid teid otsida.

Mäletan, kuidas ma keskkoolis end vene keele kursuset läbi vedasin  - kogu mu sõnavara oli omandatud ilmselt kolme ? nelja esismese keeleõppe aasta jooksul. Edaspidi läksid ülesanded keerukamaks ja sõnad spetsiifilisemaks. Minu keskkooliaegsel vene keele õpetajal oli kombeks anda kodutööks ports uusi sõnu ja lisaks neidsamu sõnu sisaldav pikk keeruline tekst läbi lugeda ja ümber jutustada. Mul kujunes välja omamoodi skeem ? õppisin sõnad robotlikult pähe, tõlkisin teksti sõnaraamatu abil ümber ja tegin oma 3.-4. klassi sõnavaraga sellest lühikokkuvõtte. Mu õpetaja ei hammustanudki seda läbi ja olin oma klassis vene keeles üks priimuseid. Uued sõnad aga läksid sama automaatselt nagu nad olid tulnud, sest kannatus, vaev, mida oleksin pidanud nägema nende kasutama õppimiseks oma ümberjutustustes, oli olemata. Olin leidnud lihtsama lahenduse ja see ajas ka asja ära, aga kes sellest siis lõpuks võitis? Õpetaja, minu koolitunnistus, minu õppimisharjumus, minu suhtumine kannatuse väärtusesse? Kindlasti arenes mu leidlik meel, kes on orienteeritud lihtsamatele lahendustele ja arvab, et eluraskused on mõeldud selleks, et neist mööda hiilida, mitte ületamisteks.

Lihtne lahendus tekitab enamasti võidutunde. saingi saatuse ära trikitatud, saingi lihtsamalt läbi, ilma kannatuseta. Samas hakkab õppimata õppetund end aina uuesti ja erinevates variatsioonides kordama. Seni, kuni püsib uskumus, et raskused on möödahiilimiseks, see ahel ei lõpe ja areng püsib samal tasandil. Aga hing tahab kasvada, saada sama täiskasvanuks, nagu keha. Keegi mesit ei taha olla täiskasvanud inimese kehas kolmeaastane jonniv laps. See tekitab mõistmatust ümbritsevates ja segadust iseeneses, ning eriti raske on seda taluda meie lastel, kes tihtipeale on sunnitud sellistes olukordades oma lapsepõlve peatama ja ise mõistliku täiskasvanu rolli astuma.

Minu jaoks oli aastaid päästikuks, mis tagas kiire reisi lapse tasandile, võimetus ennast niimoodi väljendada, et minu vajadused saaksid nähtavaks ja leiaksid lahenduse. Muster kippus olema selline, et kui pöördusin kellegi poole püüdega oma vajadust, seisundit kirjeldada, haarati kinni paarist esimesest sõnast ja hakati lahendusi, oma arvamust, lohutust pakkuma, juttu mujale juhtima vms... Sellises situatsioonis oleks eluterve rahulikult jutt oma vajaduse või mõtte juurde tagasi juhtida, minul aga sõna otsese mõttes ?katus sõitis? ja pisarad purskasid. Jõuetuse, mitte näthtav olemise tunne tekitas nii kohutava valu, mis sisse kuidagi enam ära ei mahtunud ja igal võimalikul viisil minust välja purskas.
Rahunedes sain muidugi aru, et tegu oli totaalse ülereageerimisega ja äärmiselt lapsiku käitumisega, aga ega see tagantjärgi tarkus mind kuidagi enam aidanud. Kui mul oleks olnud nendes hetkedes keegi, kes oleks selle valu koos minuga kannatlikult läbi aidanud kogeda, oleksin ilmselt üsna kiiresti leidnud üles 7-8 aastase meeleheitel tüdruku (kelleks ma sisuliselt muutusin), kes sai matemaatika kodutööks raske ja arusaamatuna tunduva ülesande. See tüdruk teadis, et matemaatika on tema isa lemmik, seega polnud muret, et ülesanne lahendamata jääb ja samas tundus üles kerkinud probleem hea võimalusena isaga koos aega veeta ja lähedust luua. Isa võttiski abipalve rõõmu ja õhinaga vastu, kuid edasi läks keeruliseks ? isa oli oma koolipõlves sedasorti ülesandeid hoopis teisel viisil lahendama õppinud ja seda, mida tütrelt nõuti, ei suutnud ta vastu võtta, nimetades uuema aja lahendust tobedaks, mõttetuks, õpetajat rumalaks jne. Tüdrukul ei õnnestunudki isa veenda, et temalt ei nõuta ainult õiget vastust vaid ka just seda spetsiifilist lahenduskäiku. Samal ajal muutus isa aina kannatamatumaks, sest laps ei saanud aru tema lahendusviisist ? aga laps ei saanudki seda vastu võtta, sellele ennast avada, sest temal oli vaja abi oma lahenduse õppimisel. Päriselus lõppes see olukord öösel kell üks ? isa oli ärritunud oma lapse rumalusest, laps oli viimase vindini üles keeratud isa pahameelest ja hirmust tegemata kodutöö pärast ja tõenäoliselt sai järgmisel päeval märkuse või puuduliku hinde.  
Olukord ise on ammu möödas, aga uskumus, et abi küsides võib sattuda sellisesse lõksu, elas minu sees aastakümneid. Täna illustreerib see mulle hästi tagajärgi, mis võivad aset leida, kui kipun kedagi aitama, ilma, et oleksin tema muresse põhjalikult süvenenud, muutun kannatamatuks ja pahaaimamatult põhjustan abi asemel aina uusi ja uusi kannatusi.

Tahaksin endas arendada pigem raskuste ületamise mustrit, julgust seista elu õppetundidega silmitsi usus, et see on minu arenguülesanne ja kui ma selle sain, siis peab minus olema ka ressurss see ära lahendada. Usun, et vastuse saab ainult kannatlikkuses ? vaadata ja kogeda seda olukorda nii, et valu, viha, hirmu, häbi, süütunde või mistahes muu raske emotsiooni tagant hakkas paistma lahenduse selgus.
Usun, et igasse raskusesse on sisse kirjutatud ka lahendus ja selle saab kätte ainult ise kogedes. Küpsete iseseisvate täiskasvanutena me enamasti näemegi keerulise olukorra tekkides ka lahendusvõimalusi. Ometi tuleb teatud olukordades ette, kus emotsioon lööb üle pea ja tahaks joosta nii kiiresti ja kaugele kui saab, süüdistada kedagi teist või lihtsalt mitte olemas olla, sest lahendust ei ole näha ega tundu olemaski olevat. Nendes olukordades muutume me lasteks ? regresseerume tagasi lapsepõlve, nendesse hetkedesse oma elus, kus meil polnud piisavalt tuge, et raskusega silmitsi seista ja see ületada.

Meie vanematel või õpetajatel polnud võibolla piisavalt aega ega oskusi, et meid toetada, aga veel tõenäolisemalt polnud neil kogemust ega julgust omaenda raskustele julgelt otsa vaadata. Kuidas nad siis oleksidki saanud istuda lapsega kannatlikult tema valus või hirmus või milleski muus, kui omaenese valu ja hirm selle peale kohemaid käivitub ja vanema samuti tema enda lapsepõlvehaavadesse lennutab. Siis on olukorras juba mitu last ? ük suur ja teine väike ja see on mõlema jaoks hirmuäratav, sest kes neid toetab, kes aitab nüüd juba topelttundega toime tulla, kannatlikult selles püsida? Seega on täiesti arusaadav, et vanem hakkab otsima kiiret leevendust lapse valule, enne kui omaenda valu käivitub ja ta ise tagasi 5-aastase tasandile regresseerub.

Mu enda vajadus leida tuge ja abilist, kes aitaks kõik need valusad tunded ära kogeda ja õiged vastused leida, on viinud mind kokku erinevate teekaaslaste, õpetajate ja terapeutidega. Kõige suurem väärtus on minu jaoks inimene, kes suudab austada minu kogemust, tulla koos minuga mu hämarasse ruumi, julgustada edasi uurima, kannatlikult oodata, kohal püsida, huvi tunda, rõõmustada koos minuga ja ka kurvastada. Usk, et igaühe õiged vastused on tema enda sees, on tulnud mulle kogemustest selliste inimestega ja ma teen kõik endast oleneva, et õppida aina rohkem kannatlikkust, et austada teiste kannatusi, olla kohal kui mind vajatakse ,teadmisega, et tuge ei vaja lahendus, vaid inimene kes lahendust otsib.

Rita Eevardi
Holistilse regressiooni terapeut