KES VASTUTAB LEMMIKLOOMA EEST?
Olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada lemmikloomadest ja lastest. See teema tuletab ennast meelde, kui kuulen vanemaid kurtmas oma laste üle, kes neile võetud lemmiklooma eest vastutamisega hakkama ei saa. Pean tõdema, et meiegi peres pole niisugused hurjutamised võõrad. Võtsime oma esimese koera, kui lapsed olid 8 ja 6 aastased. Meie spanjel Gladys elas 9-aastaseks ja peale tema lahkumist tuli laste poolt mitmel korral teema uuesti üles, et uus lemmik soetada. Siis sai neile küll mitmel korral meenutatud, kuidas eelmine koer suuremalt jaolt meie kaela peale jäi ja nemad oma kohustustest kõrvale hiilisid.
Uus ja valgustav vaatenurk kogu teemale on mul tekkinud seoses uue lemmikuga, kes meie majas nüüd veidi üle kuu on elanud. Meie tütar, kes elab veel kodus, on juba mitu aastat soovinud endale väikest Pomeraniani tõugu koera. Meiepoolne suhtumine on kogu selle aja olnud: "oma korterisse võid võtta niipalju koduloomi, kui soovid, aga kõigepealt tuleb see oma kodu hankida." Kuidagi loomulikult ja sujuvalt kujunes aga ikkagi nii, et praeguseks on meil majas väike karvakera, kellesse kogu pere armunud on.
Minu jaoks on seekordne lemmikloomakogemus täiesti erinev eelmisest: tunnen, et olen tõesti ainult kaasnautija, -mängija ja imetleja. Vastutus on täielikult koerakese perenaisel. Samas on kõrvalt väga huvitav vaadata, kuidas mu tütar vastutuse kasvades ise kasvab ja täiskasvanumaks saab. Kui koera soovides oli ta suuresti lapseenergias, nähes vaid lemmikuga kaasnevaid rõõme ja seiklusi, siis esimesest päevast alates muutus see energia nii drastiliselt, et hakkasin juba kartma, kas ta üldse suudabki kogu asjast lõpuks rõõmu tunda. See murelikkus loomakese veidigi uimasema oleku, teda varitsevate ohtude ja iga mitte nii täiusliku kakajunni pärast tuletas mulle vägagi selgelt meelde mind ennast; selle vahega ainult, et mina sattusin samasuguse ootamatu vastutuselaviini alla peale esimese lapse sündi. Sinnamaani olin vaid imetlenud teiste beebisid ja salamisi endale võimalikult kiiresti samasugust soovinud. Beebiga kaasnev vastutus oli minu jaoks ootamatu ja śokeeriv. Tundsin väga vastuolulisi tundeid: ühelt poolt suurt armastust ja soovi olla ainult koos oma beebiga, teiselt poolt lõksusattumise tunnet, isegi teatud soovi põgeneda, olla jälle vaba tegema neid asju, mida mina tahan, mitte sättima kogu oma elu 24/7 kellegi teise järgi.
Kui tagasi tulla lemmikloomade teema juurde, siis nüüd, kõrvalt vaadates, on ilmselge, et kutsikaga (aga samuti ka kassipoja, hamstri või kuldkalaga) kaasnevad kohustused ei ole 7-8-aastase, ega isegi teismelise lapse jaoks jõukohased. Laps peab saama olla laps. Tal on iseenda ja maailma tundmaõppimiseks vaja aega, energiat ja vabadust. Vastutus teise elusolendi eest, mis hõlmab täpset teadmist toidukogustest, -kvaliteedist, vaktsineerimistest, turvalisusest jne on tihtipeale koormav ja raske isegi täiskasvanu jaoks. Samas annab lemmiklooma olemasolu vanemale suurepärase võimaluse lapsele oma eeskujuga vastutamist õpetada ja vastavalt lapse valmisolekule seda ka jagada. Ma arvan, et enamik lapsi tunnevad end tähtsa ja asjalikuna, kui vanem näiteks lemmiklooma joogivee vahetamise temale usaldab (ise muidugi kogu vastutust ikkagi enda käes hoides).
Ma mõtlen, kui palju eneseusku läheb täiesti teenimatult kaduma nendel lastel, kes on saanud noomida ja tembeldatud saamatuteks luuseriteks, kuna nad ei ole lemmiklooma eest vastutamisega toime tulnud. See on tempel mällu igaveseks: olen nõrk ja saamatu, mulle ei saa midagi, ega ammugi veel kedagi usaldada. Kui need lapsed saavad suureks, alustavad iseseisvat elu ja valmistuvad ise lapsevanemateks saama, võib nende hirm hakkamasaamise ees olla suurem kui nende eakaaslastel. Tõenäoliselt ei osata oma ebakindlust ja vastutamishirmu ammuse lemmikloomalooga isegi seostada, aga see on üks üsna tõenäoline koht, kust seesuguste probleemide algpõhjusi otsida.
Mulle tundub, et lemmiklooma võtmine võiks enne päris pereloomist olla ühe noore paari jaoks päris hea proovikivi: see aitab kogeda rollide ja kohustuste jaotumist olukorras, kus kahest saab kolm, ning harjutada uue pereliikme eest vastutamise jagamist. Lemmikloom siiski ei nõua nii suurt pühendumist kui inimbeebi – ta on võimeline päris mitu tundi omaette veetma, teda ei pea iga päev vannitanma, riidesse panema jne. Päris beebi tulekul ei ole siis muutus enam nii suur - on olemas varasem kogemus ühisest vastutusest.
Kui aga lastega peresse plaanitakse võtta lemmikloom, siis peaksid vanemad endale väga selgelt teadvustama selle sammuga kaasnevat vastutust ja hindama ausalt oma ressursse sellega toimetulekuks.
Rita Eevardi
Holistiline terapeut
Fotol on meie koerabeebi Fluffy