MÄRKA SEDA LAST, KES SA KUNAGI OLID

Ikka tuleb ette hetki, kus tunneme pettumust, valu, kurbust, viha jne... See on paratamatu ja kuulub inimeseks olemise juurde. Mõnikord aga on halb tunne ebaproportsionaalselt suur võrreldes sündmusega, mis selle esile kutsus. Põhjus on selles, et suurem osa sellest tundest on pärit minevikust ja tõenäoliselt juba lapsepõlves alguse saanud. Oma teadvusega ei oska me kuidagi nende kahe sündmuse (selle, mis just juhtus ja minevikus juhtunu vahel) seost leida. Alateadvus aga reageerib talle minevikust tuttavale olukorrale. Ei meie ise ega ümbritsevad inimesed saa aru: mis tal juhtus?, mis mul hakkas? See, kes niisugustel puhkudel “üle reageerib” on meie Sisemine Haavatud Laps – see väike tüdruk või poiss, kes me kunagi olime.

Näiteks oli mul alati raske võõra inimese käest midagi küsida – poes müüjalt, kus mingi kaup asub, hotelli administraatorilt, millal ma oma toa kätte saan, arstilt, kaua veel pean ootama, kui olen juba pool tundi üle oma aja kabineti ukse taga istunud...
Mingisugune ebamugavus sellises olukorras on ilmselt normaalne, aga ma jätsingi küsimata ja vajalik kaup poes jäigi leidmata, ootasin oma tuba hotellis mitu tundi, kuigi see oli juba ammu vaba, istusin arsti ukse taga kuni vastuvõtuaja lõpuni ja siis selgus, et minu aeg oli neil kahe silma vahele jäänud...

Sellistel puhkudel olin valmis pigem kannatama, kui pöörduma võõra inimese poole abi saamiseks. Miks? Mida ma kartsin? Halvim asi, mis juhtuda sai, oli võimalus, et saan ebaviisaka vastuse. Kõige tõenäolisemalt oleks mind hea meelega aidatud. Kust oli siis pärit hirm, mis takistas? Selle saatis mulle alateadvus. Reageeris minu Sisemine Haavatud Laps, kes viieaastasena sai suure ehmatuse osaliseks: pahaaimamatult ja elevil jooksis ta isa mängima kutsuma. Isal oli sel hetkel pooleli vestlus oma isaga ja ilmselt polnud ka tuju kõige parem. Ta käratas lapsele pikemalt süvenemata:”Kas sa jääd vait! Mitu korda on sulle öeldud, et täiskasvanute jutule vehele ei segata?”
Väike tüdruk ehmus. Normaalne reaktsioon sellise ehmatuse peale oleks olnud nutma hakkamine, aga isa tundus niigi vihane. Tüdruk võttis kogu oma jõu kokku ja keksles minema, nagu poleks midagi juhtunud, aga emotsioon – hirm ja ehmatus, jäi väljendamata, sai alla surutud. Ja nüüd, iga kord, kui on vaja kelleltki midagi paluda või küsida, ujub alateadvusest esile hirm samasuguse reaktsiooni ja ähvardava ehmatuse ees.

Kuidas ma sellest vabanesin? Teraapias leidsin üles olukorra, kus see tugev emotsioon tekkis ja lasksin sel nüüd esile tulla. Terapeudi toel ja juhendamisel lubasin sel väikesel tüdrukul nutta ehmatusest, rääkida tunnetest, mis teda valdasid isa käratamise peale ja lohutasin teda. Allasurutud tunne vabanes ja suudan nüüd täiesti rahulikult inimeste poole pöörduda.

Julgustan Sind suhtlema selle lapsega, kes sa kunagi olid: kuulama tema muresid ja jagama tema rõõme . Pole mõtet süüdistada oma vanemaid tehtu või tegemata jäetu eest. Nad andsid endast parima ja keegi pole täiuslik. Sa oled nüüd ise suur ja saad kinkida endale õnneliku lapsepõlve. Siit algabki enesearmastus.

Rita Eevardi