KUIDAS HOIDA TASAKAALU TUNDMATUS OLUKORRAS?

Praeguseks hetkeks on kriisiolukord kestnud juba kuu aega. Olen ise kogenud ja kuulnud peaaegu igaühelt, kellega olen oma kogemust jaganud, et meeleolud ja seisundid kõiguvad üles-alla. On päevi, kus vaikus ja eraldatus tunduvad isegi päris toredad,  on hetki, kus võtab võimust tunne, et olen lõksus millest teadmata aja veel välja ei saa  ja  tuleb ette ka selliseid momente kus hirmulained võimalike kohutavate stsenaariumide tõttu üle pea löövad.

Hirm on inimese loomulik ja vajalik tunne, mis hoiatab meid ohu eest ja manitseb ettevaatlikkusele. Paraku, nagu iga emotsiooniga, võib hirm meie elus juhtimise üle võtta nii, et hakkame tema tõttu tegema valikuid ja otsuseid, mis meid ei teeni ja vales suunas tegutsema panevad.

Seda lugu inspireeris mind kirjutama tunnustatud vene psühhoterapeut ja koolitaja Mihhail Borodjanski, kes lisaks oma laialdastele teadmistele jagab alati asjalikke ja toimivaid nõuandeid. Tunnen, et mind tema mõtted kõnetavad ja toetavad. Ehk toetavad sindki?

Kogu selle loo aluseks on mõte, et meile ei ole ohtlik ükski väline asi, vaid meie endi reaktsioon toimuvale. Inimestel, kellel haiguse kulg eluohtlikuks läheb, ei ole ründav viirus kuidagi teistsugune kui teistel, erinev on nende keha reaktsioon viirusele. Samamoodi majanduses – viirus ise ei kahjusta majandust, seda teeb süsteemi reaktsioon toimuvale.
Sama on ka minu emotsionaalse seisundiga – viirus on ikka viirus, uudised, mis saabuvad, on ainult uudised, aga see mis mulle mõjub, on minu reaktsioon nendele. Seda on praegusel ajal inimeste pealt hästi näha - tuleb välja uus esilehe uudis ja on neid kes satuvad paanikasse, neid kes kuulutavad et see on täielik jama, neid kes jäävad rahulikuks ja jälgivad toimuvat, kohandavad vastavalt sellele oma toimetusi ja liiguvad edasi.

Reaktsioonid on meil kõigil erinevad meie eelnevate kogemuste tõttu, uskumuste tõttu, mis meil elu ja oma suhte kohta temaga on. Kui mingis stressiolukorras vallandub hirmureaktsioon, siis koos olemasoleva olukorra põhjustatud tundega otsivad väljendust ka kõik minevikus sarnastes situatsioonides väljendumata tunded ja on üsna keeruline teha vahet, kui suur osa on seotud sellega, mis reaalselt praegu toimub ja milline osa hoopis minevikuga seotud. Mida enam on varasemas elus väljendumata tundeid, seda suurem on laeng praeguse reaktsiooni taga.
Samuti oleme me sotsiaalsed olendid ja meid mõjutavad tugevalt ka ümritsevate inimeste reaktsioonid ja seisundid.

Kuidas juhtida oma reaktsioone nii, et tasakaal säiliks?

Mihhail Borodjanski toob välja 9 tööriista:

 1.    Eralda ennast, oma suhtumine ülejäänud inimeste omast. Jäta teistele nende reaktsioonid ja pööra tähelepanu enesele – mida mina praegu tunnen? Milline on minu reaktsioon juhtunule? Kas see reaktsioon on mulle uudne, tundmatu? Tunnen ma seda praegu esimest korda elus või olen mingites olukordades veel tundnud? Kui jah, siis millistes?

 2.    Kui reaktsioon on selge, siis hinda hetkeolukorda enda jaoks. Kas ma näen seda, mis hetkel, siin ja praegu minuga toimub või suudan vaadata ainult hirmutavasse tulevikku, luua oma peas erinevaid kohutavaid prognoose, samastuda nende inimestega, kellest uudistes räägitakse ja kujutleda, et need samad asjad hakkavad juhtuma ka mu enda või minu lähedastega? Oluline on hoida tasakaalu selle vahel mis on toimumas laiemas plaanis ja selle vahel, mis konkreetselt praegusel reaalsel hetkel minu elus toimub. Ei saa end eraldada välisest ega sisemisest, püüda hoida pilk mõlemal.

Et saada aru, kuidas praegune hetk sinu jaoks on, küsi endalt 4 küsimust:

* Mida ma praegu näen? Ja vaata siis enda ümber ringi ja teadvusta keskkonda, asju enda ümber.
* Mida ma praegu kuulen? Kuulata hääli enda ümber, lähemal ja kaugemal, pane tähele.
* Mis lõhnu sa tunned?
* Mis tunne on sinu kehas?
See harjutus võtab aega umbes minuti ja aitab tulla oma reaalsusesse kohale. Tee seda harjutust silmad lahti.

3. Küsi endalt: “Mida ma praegusel hetkel kõige rohkem kardan?” Kui oled oma hirmu ära sõnastanud, siis küsi endalt: “Kelle hirm see on? Kus on selle hirmu juured? Kas see on ilmnenud juba minu lapsepõlves, elu jooksul juhtunud sündmuste käigus, olen selle päranduseks saanud eelnevatelt põlvkondadelt või võtnud üle hoopis kultuurikeskkonnast, milles kasvasin?”
Kui seost oma isiklikus elus kogetuga ei tundu olevat, küsi endalt: “Kas keegi minu eelkäijatest on võinud tunda sama hirmu? Kes?”
Kui hirmu uurima hakata, siis selgub, et samas olukorras on inimestel üsna erinevad kogemused. Mõni kardab kõige rohkem oma tervise pärast, mõni majandusliku olukorra pärast, mõni hoopis selle tõttu, et ei saa olla kontaktis oma lähedastega jne. Kui küsida, kes eenevatest põlvkondadest on sama hirmu võinud tunda, võib üllatusega meenuda vanaema, kes lapsepõlves kaotas haiguspuhangu ajal väikevenna ja peale seda kartis igasugu haigusi kui tuld; vanaisa kes küüditati Siberisse ja jäi seetõttu ilma kogu oma maisest varast või hoopis vaarema kes kuulu järgi olevat sõjakeerises oma perest mitmeks aastaks teadmatusse eraldatud?
Kui sellised seosed tekivad, tuleks endale õelda:” See ei ole minu hirm. Ma vaatan seda, näen seda, ma annan sellele koha, ma praegu elan seda läbi, aga see pole minu oma. “ Seda tuleks õelda iga kord, kui sama hirm ennast uuesti ilmutab. Enne, kui seda teha, tuleb läbi teha eelpool mainitud reaalsusesse , praegusesse hetke tulemise harjutus.

4. Leia oma sisemine tugi. Me kaldume kriisiolukorras otsima tuge väljastpoolt. Sellega teeme end välisest sõltuvaks. Kõigepealt peaksime endale teadvustama, et otsime toetuspunkte väljastpoolt ja seejärel pöörama tähelepanu iseendale ja otsima toetuspunkte enda seest. Koosta nimekiri oma sisemistest ressurssidest ja täienda seda igapäevaslt.
Näiteks:
Mind toetavad mu:
*kaine mõistus ja teadlikkus,
* intuitsioon,
* sisemine siht,
*positiivsed harjumused,
* teadmised, kogemused, oskused;
* ideed,
* suhted lähedastega, oma suguvõsaga;
* hingelised omadused, tundlikkus, tahe;
* usk ja lootus;
* huumorimeel;
* hea uni;
* energeetilised praktikad, meditatsioon;
*sisemine rahu;
' armastus;
*usk, et elu kannab mind jne...

 5.    Vii tasakaalu oma sisse-ja väljahingamine. Kriisiolukorras on meil tavaks tugevalt sisse hingata, mõnikord lausa mitu korda järjest ja unustada väljahingamine. Pane tähele oma hingamist ja keskendu pikale väljahingamisele ning märka sealjuures võimalikku emotsioonide vabanemist. Selleks oleks hea võtta endale igapäevaselt sisemise vaikuse hetk.

 6.    Pane tähele, kuhu liigub sinu tähelepanu. Pane kirja, kuhu on su tähelepanu liikunud viimastel nädalal, päevadel? Siis mõtle ja pane kirja, mida sa tegid enne kriisi, kus oli sinu tähelepanu siis? Sinna, kuhu läheb sinu tähelepanu, seda koged suurena. Saad ise valida, millele väge juurde annad.

 7.    Pööra tähelepanu oma suhtumisele sellesse olukorda. Kas vaatad toimuvat adekvaatselt kõrguselt? Või kiikad ülevalt alla – mind see ei puuduta, mingid hullud kõnnivad maskides ringi ja paanitsevad. Või siis hoopis alt üles – mina ei tea ega suuda midagi teha, ootan et keegi ütleks mida teha, kuidas olla, mida tunda. Või hindad olukorda vastavalt iseenda seisundile ja reaalsusele, teed seda, mis on su võimuses ja ülejäänu usaldad elu hooleks?

 8.    Mõtle välja varuplaan võimalikele asjade käikudele. Kui sa näiteks kardad kaotada töö, siis mida oleks võimalik ette võtta, et siisiki mingi sissetulek säiliks? Mida sa oleksid valmis tegema, kui vanamoodi variandid enam ei tööta? Mis oleks veel vastuvõetav lahendus? Siin tuleks pöörata tähelepanu tegevustele mitte mõtetele ja tunnetele. Mõtle läbi erinevad variandid.

 9.    Tegutse. Kui seisund ja suhtumine on õige (sinu enda oma), siis pole hirmu tegutseda.

Kui seisund või suhtumine on vale (kellegilt teiselt üle võetud), leiavad aset valed teod.

Kõige tähtsam on olla enda suhtes hooliv ja mõistev. Nii on nagu praegu just on. Sinu jaoks. Kui alustada teekonda siin ja praegu, iseenda juurest, siis ei saa midagi valesti minna.

Rahu ja armastust!