NAISEKS OLEMISE VÄLJAKUTSED TÄNAPÄEVA MAAILMAS
Viimasel ajal resoneerub minuga mehelikkuse ja naiselikkuse teema. Olen oma isiklikus elus, terapeuditöös ja lihtsalt elu vaadeldes näinud aina kasvavat tendentsi – naised on võimekad, andekad, ilusad ja targad. Ainus asi, mis nende elust puudub on õnnelik paarisuhe. Karm tõde on see, et sellise naise elus ei olegi mehele kohta – ta saab ise väga edukalt mehe rolliga hakkama. Pigem jääb sellisel puhul vajaka hoopis naiselikust energiast. Usun, et iga naine oma sisimas tunneb soovi ja vajadust kellelegi toetuda, tunda end turvaliselt haavatava ja hoituna, olla vaba looma ilu ja unistama, pakkuma hellust ja osata lihtsalt elust rõõmu tunda. Mu vaatlused on viinud mind kahtluseni, et praegusel ajal on meie kultuuris pigem nii, et tihti on hoopis mehed need, kes toetust, hoidmist ja turvalisust otsivad. Ühelt poolt on see ju inimlik, me vajame seda kõik, aga kui vaadata laiemas plaanis naise ja mehe rolle, siis on niisugused ootused ja vajadused omased pigem väikestele poistele, mitte täiskasvanud meestele.
Kuidas niisugune olukord on tekkinud ja kuidas seda parandada?
Olen oma elu uurimises jõudnud järeldusele, et mehelikkus, mis oma olemuselt on aktiivne tegutsemine, jõud, julgus, füüsiline tugevus, võime kaitsta iseend ja neid, kes kaitset vajavad, on kaotanud oma ürgse näo. Raske füüsilise töö teevad suures osas ära masinad ja nende juhtimisega saavad suurepäraselt hakkama ka naised. Ärimaailmas on naistel tänu oma loomuomasele intuitsioonile meeste ees ehk isegi teatavad eelised. Kõik on justkui võrdsed ja kõigil ühesugused võimalused. Sedasorti võrdõiguslikkust on naised ju aastaid taga ajanud.
Asi läheb aga keeruliseks siis, kui luuakse uus perekond, täiesti omaette süsteem. Selles süsteemis on oluline hierarhia ja igaühe oma roll, ning mulle tundub, et õnnelikud ja edukad on need perekonnad ja sellistes perekondades kasvavad lapsed, kus mees on hierarhias perekonnapea kohal.
Mind väga kõnetas üks hiljuti kuuldud tõdemus, et naised saavad meesenergias toimetades küll hästi hakkama, kuid kuna see ei ole neile loomuomane toimimisviis, põletavad nad end 40-50ndaks eluaastaaastaks läbi. Pean tunnistama, et olen seda läbipõlemist; tunnet, et enam ei jaksa, oma isiklikul nahal vägagi valusalt kogenud. Kogu elu oli see pidev tormamine, igale poole jõudmine, kõigi ja kõige eest hoolitsemine ja muretsemine tundunud nii tavaline ja iseenesestmõistetav, kuni ühel hetkel hakkas tunduma, et enam ei jaksa, et miski ei paku enam rõõmu ja kõik mida teen, paistab üks pidev sundus ja orjatöö. Samas oli seesugune teiste teenimine suur osa minu senisest identiteedist. Kes ma siis üldse olen, kui mitte hoolitseja, toetaja, muretseja ja toimetaja? Kui palju või kas üldse oli kõigis nendes toimetustes mind ennast? Kelle või mille jaoks ma seda kõike olen niimoodi tormates teinud? Keda see aitab? Kas lähedasi, sõpru, maailma või mind ennast?
Päris karmid küsimused hetkel, kui üle poole elust on juba seljataga.
Või on just siin sobiv hetk peatuda ja juhtunut veidi analüüsida? Nüüd, kus lapsed on suured ja saavad enamasti ise hakkama, kodu on loodud, tööalaselt arenetud... See osa eluülesandest on täidetud. Ehk on just nüüd paras aeg küsida endalt: kes ma üldse selline olen? Mis mind päriselt rõõmustab ja õnnelikuks teeb? Kui palju minu praegustes tegemistes ja toimetustes seda sisaldub? Kuidas ma saaksin seda sinna lisada? Mida peaks muutma?
Kunagi varem ei olnud mul oskust ega ka aega niisugustele eksistentsiaalsetele küsimustele mõelda. Kui vaatasin esimesi kordi oma sisemaailma, oli vägagi hirmus taibata, et enamikku oma päevastest tegemistest teen nn autopiloodil ja naudingut on selles kõiges väga vähe. Mul polnud ka vähimatki aimu, kuidas ja kustkohast seda saada.
Pikad aastad enda sees otsimist, tohutud tõusud ja langused, lugematud hetked täis lootusetust ja soovi alla anda, pidevad võitlused paarisuhtes on mind tänaseks toonud taipamiseni, et see, mida ma taga otsin on minu naiselik olemus. Olen oma välimuselt ja suuremal osal ajast ilmselt ka käitumiselt üsna naiselik tüüp ja seetõttu oli mul väga keeruline aru saada, et see, kes kõik need aastad juhtis, juhatas, tegutses ja korraldas, oli mees mis mees. Omaenese hinnangul sain ma selle kõigega üsna hiilgavalt hakkama: lapsed olid toidetud, pestud, koolitatud, toad koristatud, toit laual, lisaks jõudsin veel tööl käia, ülikooli lõpetada, enda ja mehe vanematel abis käia, reisida, sõpradega suhelda.
Praegu selle kõige peale vaadates näen, kuidas ma aasta aastalt oma perekonnas vastutaja ja juhi kohal üha suuremalt ja tähtsamalt laiutasin. Samal ajal tegin mehele etteheiteid, et ta pereasjades nii passiivne ja osavõtmatu on, kaeblesin oma koormatuse üle ja...muudkui krabasin omale kohustusi juurde.
Nüüd, olles ise oma kohustuste koorma all kokku kukkumas ja nähes enda ümber aina rohkem samas olukorras naisi, hakkab mulle vaikselt koitma, mida ma tegema pean: hakkama liigset vastutust enda käest ära andma ja samal ajal püüdma leida üles oma naiselikku olemust.
Vastutuse jagamine ei olegi nii lihtne. Olen ju nii palju aastaid kõike ise teinud, vilunud ja teadlik kõigist pisematestki nüanssidest. Hirmus kihk on mingit kohustust käest loovutades hakata parandama, õpetama ja juhendama. Raske on leppida sellega, et teised ju ei oska kohe nii hästi, mina ise olen nad selliseks abituks õpetanud, nüüd saan ainult mina ise neid toetades ja tunnustades olukorda muuta. Aga see on raske, paganama raske - mees minu sees kipub kiivalt tagasi oma liidripositsioonile.
Mulle oli abiks mõte, et pean selles olukorras käituma, nagu üks tõeliselt hea kooliõpetaja. Tema ju ka oskab oma õpetatavat ala õpilastega võrreldes lausa täiuslikult. Kui ta tormaks kõigi õpilaste eest ülesandeid ära lahendama, siis ükski õpilane sellest targemaks ei saaks ja õpetaja koormus kasvaks meeletult suureks: kogu klassi kontrolltööd ära lahendada ja ei võida sellest keegi, kõik kaotavad. Niisiis: kui ma tuletan endale meelde, et olen kõigi nende aastatega omandanud teatud asjades korraliku vilumuse ja nüüd on saabunud aeg omandatut edasi anda, siis pean käituma nagu üks tõeliselt hea õpetaja, kes jagab oma teadmisi ja vaatab siis rahulikult ja usaldusega kõrvalt, kuidas õpilased õpitut omandavad, rõõmustab edusammude üle ja toetab raskuste korral.
Mulle tundub, et siiani olen olnud hoopis sedasorti õpetaja, kes tunneb mõnu sellest, kui saab õpilastele kahtesid laduda ja ennast suure ning targana tunda. Ainult tublide ja viielistega võrreldes pole minu teadmised ju midagi erilist. Vajadus kellestki üle olla tähendab, et tunnen end kellestki palju madalamal olevat. Kas ma siis sellepärast olengi kogu elu rabanud ja pingutanud, et teistest parem olla? Lihtsalt sellepärast, et oma sisemist tähtsusetusetunnet kuidagi tasakaalustada? Sellesama asja pärast olen krabanud endale lõputul hulgal vastutust, et tõestada: olen tublim! Kas hirm olla nõrgem, rumalam, inetum, edutum on pannud mind sedamoodi arutult rabelema? Miks ma pean kellestki parem olema? Miks ma ei või olla lihtsalt selline nagu olen, teha niipalju kui jõuan? Kustkohast selline teistest ette trügimine alguse on saanud? Kellest ma siis end niipalju väiksema ja viletsamana tunnen?
Selleks, et vabaneda alaväärsustundest, peab vabanema ka üleolekuvajadusest. Üks võimalus on muidugi teha tööd oma alaväärsusega ja kasvatada eneseväärtusetunnet. Samas teisest otsast lähenedes saaks tööd teha hoopis selle tundega, mis sunnib teistest paremaks saama. Kui arendanda end selles suunas, et aktsepteerida kõiki inimesi sellistena nagu nad on, mitte hinnata nende tegemisi vaid uskuda et nad annavad endast parima ja tunnustada neid selle eest. Sedamööda kasvab ka sallivus iseenda nõrgema ja saamatuma osa suhtes. Olen end viimasel ajal püüdnud harjutada nägema ilu, kirge, tublidust ja armastust igaühes kellega kokku puutun. See on päris vahva ülesanne ja teeb tuju heaks.
Kohustuste äraandmisega vabaneb paras ports aega. Et mitte täita seda uute kohustuste ja vastutusega, st lasta edasi meesenergias, püüan meenutada, millest ma väikese tüdrukuna unistasin ja mida armastasin. Mida naine minu sees vajaks, et ellu ärgata ja õnnelik olla? See pole üldse kerge ülesanne: võtta aega unistamiseks, veeta aega näiteks küünlavalgel vannis mõnuledes, muusikat kuulates, lillekimpu kokku sättides, kooki kaunistades. Hirmus kihk on olla praktiline ja see kõik ruttu-ruttu ära teha, et ikka rohkem ja rohkem valmis jõuda. Aga kui mul õnnestub esialgu kasvõi pool tunnikest päevas lihtsalt rahulikult naiseks olemisele pühendada, siis tunnen, et olen õigel teel. Tunnen, et vaikselt hakkan aru saama, või õigemini hakkab mulle meenuma, mis tunne on olla päriselt mina ise ja lubada endal teha mulle omaseid asju ja anda endale selleks piisavalt aega.
Ma ei taha sellega sugugi öelda, et naine peaks kogu aeg ainult oma naiselikke asju tegema. Mehelik energia on ka naise sees omal kohal. Seda saab ja tulebki kasutada siis, kui on vaja tegutseda kindla sihi nimel. Olgu selleks siis karjäär, õpingud või kodu remont. Usun, et kui naise tõeline olemus on oma koha ja väljundi leidnud, jääb piisavalt ruumi ka nende asjade jaoks.
Veel üks oluline nüanss asja juures on see, et jättes osa tegemisi, mis naiselikkusega kokku ei käi, või seda liigselt koormavad, meestele, saavad ka nemad endale omase olemisviisiga parema kontakti. Ma täitsa usun, et see tänapäeva pidevalt arenev tendents elu mugavamaks ja lihtsamaks muutmise poole on ühelt poolt õige ja inimlik. Teisalt on ürgne mehelikkus mu meelest väljasuremisohus ja jõusaalis raua tõstmine või maratonide jooksmine üksi seda ei päästa. Mehelikust jõust peaks ikka mingi märk maha jääma, midagi peaks tehtud saama, otsustatud, riskitud, tegutsetud, lõpule viidud. Need hedonistlikud püüdlused aina suurema mugavuse poole viivad lõpuks ikkagi naisenergiasse – nautima ja mõnulema. Mees olemiseks on vaja ilmselt mugavustsoonist välja tulla, olla valmis kogema teatavaid ebamugavusi ja raskusi, nendest läbi minema, saavutama.
Nii mõeldes tundub see kõik paradoksaalne: naiselikkus on naistest kadumas, kuna nad tahavad olla meestega võrdsed, mehelikkus on meestest kadumas, kuna naised on oma püüdlustes nii tublid, et võtavad aina rohkem meeste pärusmaad üle. Mehed jälle otsivad lahendusi, et oleks lihtsam ja jääks rohkem aega meeldivate asjade tegemiseks kaotavad sellega oma mehelikkust. Ma ei tea, mis juhtub meestega 40-50ndates. Kui naised end selleks eaks läbi põletavad, siis kas mehed on samaks ajaks end nii täis laadinud, et võivad uuele ringile minna?
Rita Eevardi, Holistiline terapeut