PERFEKTSIONISM TAPAB SUHTE

Inimestena on meil eluline vajadus omavahel suhestuda. Iseendale teatavasti päriselt otsa vaadata ei saa – teise inimesega vastastikuses suhtes olemine annab meile tagasisidet selle kohta, millisena meid tajutakse ja saades rahulikku, objektiivset peegeldust enda ja oma mõju kohta teisele, saame areneda ja kasvada.


Suhe areneb nagu inimene

Kõige esimene peegeldaja on ema. Enne sündi oleme 9 kuud temaga ühes vereringes ja tunneme absoluutset kokkukuuluvust – piire meie vahel pole, kõik vajadused on rahuldatud. Samalaadne tunne valdab meid paarisuhtes armumisfaasisi olles – tunne, et olen teisega üks, hingame samas rütmis, südamed löövad ühte takti.

Peale emast eraldumist algab eristumine – saame rohkem teadlikuks iseendast, oma vajadustest, sellest, et minu vajadused ei pruugi olla samad mis emal ja vastupidi. See eraldumine põhjustab frustratsiooni ja pingeid, mida laps väljendab kisa ja karjumisega, andes emale märku, et too tema vajadusi edasi rahuldaks nii nagu enne, oleks ja hingaks edasi samas rütmis jne. Ema aga ei saa seda parimagi tahtmise juures teha, sest lapse kasvades tema vajadused kasvavad, tulevad mängu lapse isiklikud eripärad, mis ei pruugi emale arusaadavad ega mõistetavad olla. Selleks, et last mõista, peab ema mõtlema oma raamidest väljaspool, püüdma mõista, millises osas on laps teistsugune, aktsepteerima tema erinevusi ja püüdma sobitada seda enda eripäraga. Sama asi toimub arenevas paarisuhtes.

Mõnikord, kui erinevused on väga vastandlikud, on nende sobitamine väga raske – kui üks on vaikne ja rahuarmastav, teine aga vajab pidevat melu ja aktiivset tegutsemist – kuidas siis hakkama saada? Arenguruumi on siin mõlemale – vaikne aktsepteerib ennast vaiksena, teadvustab, et aktiivsus on tema nõrgem pool ja samas püüab pakkuda suhtes ruumi oma partneri aktiivsusele ja arendab seeläbi ka iseenda aktiivset poolt ja vastupidi – aktiivne, aktsepteerides suhtes rahulikku ja tasasemat osa, tuleb aeg-ajalt suhte nimel välja oma aktiivsest mugavusstsoonist ja arendab sedasi oma rahulikkust.


Suhe kui ühislooming

Kui vaadelda suhet eraldiseisva, kolmanda olendina, kahe inimese vahel, siis sinna saavad mõlemad panna omaenda tugevused ja aktsepteerides teineteise panust, luuakse sellest kolmandast midagi enneolematut ja terviklikku, sellist mida üksinda kunagi loodud ei saaks, arenedes samal ajal ise indiviididena.

Alateadlikult valime omale partneri just nende arenemist vajavate omaduste järgi – algselt, armumisfaasis, tunneme ühtsust ja sulandumist, seejärel algab arengufaas (paljudel juhtudel arvatakse, et armastus sai otsa ja minnakse lahku). Tegelikult aga on see arengulises mõttes alles tõeline sünnihetk – nüüd saavad mõlemad suhte abil indiviidina arenema hakata – panna ühisesse kolmandasse – suhtesse need osad, mis on senises elus välja arendatud ja annetena kaasa antud ning samal ajal õppides tundma ja aktsepteerima seda osa, mis ei ole nii omane ja on teise poolt suhtesse panustatud.

Selleks, et aktsepteerida ja areneda, on vaja tunnistada oma ebatäiuslikkust, sellega leppida. Alles seda tehes, avame endale suhtes peituvad võimalused ja loovuse.


Mis toimub suhtes, kus üks või mõlemad osapooled kannatavad perfektsionismi all?

Perfektsionistlik inimene soovib iga oma ettevõtmise sooritada täiuslikult. Seejuures seab ta suuri nõudmisi nii iseendale kui teistele. Ta tahab, et kõik oleks peensusteni tema mõtetele vastav. Samas unustab ta nendest mõtetest sageli teisele rääkida. Teisel aga on ometi vaja teada, millist panust temalt oodatakse, kui palju ja kui kiiresti? Ühisesse suhteruumi mahuvad vaid perfektsionisti plaanid ja tegevused, ning teisele jääb üle ühel juhul vaid abitöölisena osaleda, või siis olla kiitja ja ülistaja perfektsionistile, kes kõik kangelaslikult üksi ära teeb.

Ometigi ei õnnestu kellelgi kõik alati täiuslikult, inimesed ei ole veatud, väsimatud ja eksimatud robotid. Peame õppima aktsepteerima oma puudusi ja vigu, sest nagunii ei vabane me neist täielikult kunagi. Tegelikult teevad just meie vead meist selle armastusväärse ja võimeka inimese, kes tunneb elu kõrg- ja madalhetki. Kui me realistlikult näeme oma piiranguid ja suudame rõõmustada oma õnnestumiste üle, omandame võime olla teistega tõeliselt ühenduses – anda ausat ja aktsepteerivat tagasisisdet ja võtta vastu ausat ja aktsepteerivat kriitikat.

Winston Churdhill on öelnud: “Edukus on võime liikuda ühest ebaõnnestumisest teise ilma kirge kaotamata.”

Kui inimene teab, et ta on väärtuslik ilma pideva täiuslikkuse poole püüdlemiseta, tema tegutsemsviis vabaneb ja sooritusvajadusest tulenev stress väheneb. Inimene hakkab oma tegemisi nautima, kui süüdistused ja stress taanduvad. See viib tegutsemise hoopis uuele kvaliteedile, loob väärtust nii sees kui väljas. Võtmesõnaks on hoolimine – nii heas kui halvas.


Millest perfektsionism alguse saab?

Perfektsionismist võib saada taak inimesele endale ja tema lähikonnale. See võib teha elu ahistavaks, kuna täiuslikkuseiha puudutab iga tegemist ja hetke. On ainult MINA ja NEMAD, puudub MEIE.

Perfektsionism võib sündida ümbritseva keskkonna mõjudest:

Sünnist alates kohaneme pidevate ärritajatega, mis meid kujundavad ja teevad meist selle inimese, kelleks saame. Kuigi me seda alati ei märka, oleme jätkuvalt ümbruskonna mõjude all ja eelpool mainitud olukordade kogemine muudab inimest tugevalt.

Meie ühiskonnas on enamikul inimestest suur vajadus pidevalt sooritada ja olla teistest parem.

Ebaõnnestumine on häbiväärne ja inimest innustatakse alati andma endast maksimumi, olema paremad, püüdma veel rohkem. Ühiskonna reeglid, normid ja ellusuhtumised juhatavad meid selles suunas. Võtame endale pähe, et seesugune edu on tee õnnele. Kuidas elada sellise surve all? Selles faasis saab perfektsionistlikust seisundist probleem.


Täiuslikkus ei tee meist paremaid

Kui meil ka oleks alati õigus, teeksime kõik asjad õigesti ega kalduks õigelt teelt kõrvale, ei tee see meist veel paremat inimest.

Peame püüdma mõista, et mida rohkem üritame olla täiuslikud inimesed, seda vähem me tegelikult täiuslikud oleme.Inimesed ei ole täiuslikud. Inimesed ei ole masinad, mis ei tee vigu. Peame õppima aktsepteerima oma puudusi ja vigu, kuna päris lõpuni me neist ei vabane nagunii ja seda pole ka vaja. Vead teevad meist just selle armastusväärse, ainulaadse ja võimeka inimese, kes me oleme. Kui võtame vastu oma puudused, võime leida tõelise õnne. Kui sunnime end mingisse teatud vormi, üritame saavutada saavutamatut, saame õnnetuks. Põhjustame endale vaid stressi ja frustratsiooni.


Milline on perfektsionisti argipäev?

Ta kannatab pidevalt madala eneseusu all ja isegi teiste kiidusõnad ei suuda teda end paremini tundma panna. Sellise inimesega paarisuhtes olla on väga üksildane – pole ühiseid plaane, tegemisi ega saavutusi. On vaid ühe osapoole plaanid ja ootused, millest ta enamasti ei räägi, sest need pole veel valmis ja vajavad viimistlemist ja kuna nad päriselt valmis ei saagi, siis reeglina ei toimu lõpuks midagi. Teine pool teeb siis oma plaanid, esitab need perfektsionistile ja kuna too pole nendes osaline, jääb tal üle vaid ohvrina nõustuda või teha plaan ümber nii et see oleks tema jaoks täiuslik, ehk siis hoopis uus ja teise panust arvestamata. Ja kõige lõpuks ootab ta kiitust oma ennastohverdava soorituse eest (oskamata seda tegelikult vastu võtta). Ühislooming ei tule kõne allagi, sest sellisel juhul pole ju kõik perfektsionisti poolt kontrollitud, viimistletud ja alla kirjutatud.

Perfektsionismi on kaht liiki: hea ja kahjustav. Inimene võib olla auahne ja nõuda eneselt palju, mõistes samal ajal, et on väärtuslik ka ilma täiusliku soorituseta.

Kahjustava perfektsionismi all kannatava inimese enesetunne on aga täielikult sõltuv eksamihinnetest, sporditulemustest ja sellest, kuidas ta oma tööga hakkama saab. Kahjustava perfektsionismi all kannatav inimene seab endale nii kõrged nõudmised, et seda on võimatu saavutada. Kui tulemused ei vasta ootustele, tunneb perfektsionist end ebaõnnestujana.

Enesesüüdistused, pessimism ja sundmõtted iseloomustavad tema sisemaailma. Ta ei saavuta kunagi seda, mida tahab, kuna täiuslikkus on võimatu eesmärk. See võib viia depressioonini, kuna kestvate pettumuste ja frustratsiooni laineid on raske taluda.

Perfektsionist ei suuda grammigi järele anda ega olla spontaanne. Perfektsionism viib sundtegutsemiseni, kus eesmärgid toodavad stressi ja rahuldus tegevusest endast puudub täielikult.

Kahjustava perfektsionismi juurde kuulub ka eksimise hirm, pidev kahtlemine oma soorituses ja hirm teiste poolt tuleva kriitika ees.


Kas perfektsionismist saab vabaneda?

Perfektsionismist on võimalik vabaneda, kui inimene ise saab aru, et tema perfektsionistlik suhtumine ei too rahuldust ega õnne. Kui inimene saab aru, et tal on probleem, saab ta muuta oma suhtumist või otsida abi. Teraapias on võimalik minna tagasi olukordadesse, mis on sellise äärmusliku nõudlikkuse iseenda suhtes põhjustanud, hinnata ümber tookordsed otsused, ning mõista oma päris reaalsust, võimeid ja võimalusi. Mõnikord on vaja vahetada töökohta või teha muid suuri muudatusi elus, et vabaneda pidevast saavutusvajadusest.

Enda arendamine iseenesest on hea plaan, aga täiuslikkuse tagaajamine on mõttetu. Aktsepteeri oma puudusi, neid on meil kõigil. Ära tee endale kinnisideed asjadest, mida sa ei ole võimeline kunagi saavutama.

Ja mis puudutab suhet, siis kui vaadelda seda kui võimalust luua ja areneda, siis perfektsionist seda kasutada ei saa, ning võtab võimaluse ära ka oma kaaslastelt. Kui vaadelda kahe inimese suhet kui midagi kolmandat nende vahel, ruumi, kuhu mõlemad saavad panna ja millest võtta, ning mis ühtsena toimib Loojana, siis perfektsionist on suuteline sinna panema vaid tema poolt 100% täiuslikuks kuulutatud asju, ehk siis väga vähe või üldse mitte midagi ja vastu võtta ei saa ta sealt ka midagi, sest ei saa ju tunnistada, et endal on midagi puudu ja teise oskused, nõu ja võimed on vajalikud. Selliselt vaadeldes saab loov ja arendav suhe toimuda vaid kahe oma ebatäiuslikkust tunnistava ja teise inimese erinevusi huviga tundma õppiva ja aktsepteeriva inimese vahel. Ainult koos on võimalik saavutada täiuslikkus. Ja täiuslik ei ole midagi püsivat, vaid ainult hetk, mille järel on kõik jälle pidevas muutumises. Julgen isegi öelda, et ainult sellises ühenduses saab sündida tõeline looming – Armastus.



Autor: Rita Eevardi