Kui lapsest saab piksevarras vanemate vahelises suhtes

lmselt on igaüks kogenud või kõrvalt näinud olukorda, kus väike laps, nähes teist last innustunult mängimas, hakkab kaaslase mänguasja endale ihaldama. Seda on tarvis kohe ja praegu, ning peagi on riid majas, sest teine ei taha oma mängu lõpetada ja lelust loobuda. Pealtnäha tundub, et põhjus on mänguasjas, mis mingil seletamatul põhjusel on eriliselt ihaldusväärne. Sellisel olukorral on tavaliselt kolm lahenemisvõimalust -

  1. Ründaja saab asja endale, mängib sellega veidi ja kaotab siis huvi,

  2. Rünnatav ei anna asja käest, aga lõpetab mängu ja hoiab ihaldatud lelu kiivalt enda lähedal,

  3. Mänguasi tiritakse võitluse käigus pooleks.

Kuidas seletada seda, et lelu, mille nimel just äsja oldi valmis kõik mängu panema, äkki oma ihaldusväärsuse kaotas ja seda ollakse valmis kasvõi hävitama? Tõenäoliselt ei olnud ründaja objektiks algusest peale mitte mänguasi, vaid kaaslase jäägitu tähelepanu, mis tollele osaks sai. Seda oleks ründaja endale soovinud. Mänguasjast sai segav faktor, mis teise tähelepanu endale tõmbas. Ründaja peas tekkis plaan, et kui teise poolt imetletud mänguasi oleks tema käes, laieneks talle automatselt ka kogu armastus, mida teine oma lelu vastu tunneb. Lühidalt öeldes saab mänguasjast vahend, mis on ühenduslüliks nende kahe väikese inimese suhtluses. Otse tähelepanu küsida ei osata või pigem ei peeta ennast piisavalt huvitavaks ega väärtuslikuks. Selle asemel püütakse teise kiindumuse objekt endale saada, ja koos sellega ka tema tähelepanu.


Kui inimeste vaheline suhtlus ei toimi, siis kõik, mis neid ühendas, hävineb.

See on iseenesest väga tõhus viis lähedase suhte alustamiseks: huvituda sellest, mis on teise jaoks oluline ning väärtuslik ja mida endalegi tahaks. Eluterve suhtemustri puhul see nii lähebki ja inimesed saavad teineteise elude ja eripärade vastu huvi tundes aina lähedasemaks ja terviklikumaks.

Kui aga suhtemuster on vigane, soovitakse teise tähelepanu täielikult endale saada ja kõik muu, mis teda köidab, on takistuseks ja tuleb kahjutuks teha Mitte selleks, et haiget teha ja ka mitte selleks, et see teisele kuuluv eriliselt vajalik oleks, vaid ikka ainult selleks, et saada KOGU tähelepanu endale. Paradoksaalne on siinjuures see, et reeglina on need teise inimese huvid ja eripärad just needsamad, mille pärast ta nii ligitõmbav tundub. Selle asemel, et võtta teise abiga oma ellu vastu kõik see ihaldusväärne, mis temaga kaasas on, hakatakse seda hoopis hävitama.

Suhetes lõppeb asi enamasti nii, et  "armastus saab otsa" - tegelikult saab otsa see, mis armastusetunnet tekitas (arengupotentsiaal) - teine inimene on nüüd minu päralt küll, aga ta ei ole enam huvitav, sest temalt on ära võetud kõik huvitavad mänguasjad - ühenduslülid kahe inimese vahel. Kui inimeste vaheline suhtlus ei toimi, siis kõik, mis neid ühendas hävineb.


Kui vanemate omavaheline suhe ei toimi, muudab see lapse automaatselt piksevardaks nende vahel.


Me kõik satume seesuguse ühenduslüli rolli juba enne sündi (oma vanemate vahele).

Peale sündi on ema lapsega väga lähedalt seotud. Kui vaadata selle loo algusesse, on ta enamvähem samas seisus lapsega, kes innustunult oma mänguasjaga mängis.Valdav osa tema energiast on suunatud beebile. See on aeg, kus väikesel inimesel ongi täielik õigus saada KOGU TÄHELEPANU. Kui see talle võimaldatakse, siis ei ole hilisemas elus enam vaja seda tunnet taga ajada. Kui mõlema (ema ja isa) suhtemuster on terve, siis ühineb isa nendega sujuvalt ja loomulikult, püüab samuti last tundma õppida ja temaga suhet luua, ning laps nendevahelise ühenduslülina kasvab, muutub aina tugevamaks ja väekamaks. Vigase suhtemustri puhul satub isa ründava lapse rolli. Ema, kes enne oli tema jagamatu mängukaaslane, on äkki leidnud uue ihaldusobjekti. Isa tahab ema täielikku tähelepanu tagasi saada, samas tajub, et endiste võtetega see enam ei õnnestu - laps paistab emale hoopis rohkem huvi pakkuvat. Ja jälle on olemas kolm võimlaust:


  1. Isa püüab lapse tähelepanu ja kiindumuse ema pealt endale saada, nii et ema-lapse vaheline side saab kannatada, ning kaotab siis huvi.

  2. Ema hoiab last nii kiivalt, et ei lase sellel sündida ja paneb lapse isa eest peitu, nii et ise ka enam ligi ei pääse.

  3. Mõlemad tirivad last oma poolele, kuni see katki läheb.


Muidugi võib olla ka vastupidi - isa satub lapsest nii vaimustusse, et ema tunneb ennast kõrvalejäetuna ning hakkab isa ja lapse vahelist kiindumust lõhkuma, selle asemel, et oma vajadustest teadlik olles endale armastust ja tähelepnu küsida.

Igal juhul on laps sellises olukorras vahend, mitte eraldiseisev armastatud olend, kelle kaudu armastus saab tugevneda, kasvada ja voolata. Vanemate omavaheline suhe ei toimi ja see muudab lapse automaatselt piksevardaks nende vahel.


Ühel hetkel jõuab perekond teraapiasse - tavaliselt mitte oma suhet või minevikku lahkama, vaid last "remontima". Väike olend, nende kahe ühislooming, on äkki ootamatult purunenud - käitub imelikult või on tõsiselt haige. Nüüd on vanemad väga mures, nende tähelepanu suundub omavahelise kemplemise pealt lapsele ja selles asjas on nad lõpuks ühel meelel - lapse haiguses suudavad nad seista tülitsemata külg külje kõrval, näoga oma lapse poole ja anda talle hoolt ja tähelepanu. Siit saab laps alateadliku sõnumi, et haiguse või halva käitumisega saab ta vanemad nn "ühte paati". Kui haigus või muu sümptom leeveneb, liigub vanemate tähelepanu jälle tavalisse rutiini ja taas algab omavaheline võitlus selle saamise ja andmise pärast. Laps loomulikult ikka seal vahel, nüüd juba (alateadlikult) teades, mis selle pinge vastu aitab: haigeks jäämine. Tema käes on tõhus vahend vanemate vahel üksmeele loomiseks ja peagi laseb ta selle käiku: sümptom ilmub uuesti. Nii algab krooniline haigus või korduv käitumishäire, millest saab tähtis tegelane selles perekonnas: miski, mis aitab armastusel voolata. Käiakse arste mööda, uuritakse geene ja haiguse esinemist eelnevates põlvkondades. Tegelikult on nüüdseks juba paljud uuringud näidanud, et niisugustel sümptomitel ja haigustel ei ole suurt tegemist geenidega, vaid hoopis põlvest põlve päritavate suhtemustritega. Kasvab ju seesama laps üles vigase mustriga ja tõenäoliselt ei oska ta oma kaaslaste käest iseendale tähelepanu küsida ega anda muul viisil, kui seda tegid tema vanemad.


Nii saab alguse krooniline haigus või korduv käitumishäire, millest saab tähtis tegelane selles perekonnas: miski, mis aitab armastusel voolata.


Kuidas selline katkine suhtemuster lõpetada? Esimese asjana tuleb seda mustrit oma perekonnas näha, uurida ja tunnistada. Saada teadlikuks omaenda haavadest, mis on tekkinud varases lapsepõlves, kui armastus vanemate vahel ei voolanud läbi minu vaid see, mis voolas , oli sageli hoopis kibestumine, kadedus, ärategemissoov, kättemaks... Edasi tuleb vaadata ausalt otsa oma täiskasvanuelule ja märgata kohti, kus sarnane käitumismuster ennast ilmutab. Kui haigetteinud asjad on nähtavale toodud, siis leida üles oma vajadused ja õigused nendes olukordades, ning anda endale seda, mis tookord saamata jäi. Koos TÄHELEPANUGA, mille endale suuname, hakkab liikuma armastuse energia. Armastus on kõikvõimas ja ulatub nii minevikku kui tulevikku. Kui saame armastuse energia iseendas liikuma, tervendame sellega ka kogu oma peremustrit - nii eelnevate, kui tulevaste põlvede oma.



Rita Eevardi