KA RÕÕMUS LAPS VAJAB TÄHELEPANU

Neli ja pool aastat terapeudiõpinguid on mind korduvalt kokku viinud Haavatud Lapsega, kes elab minu sees. Olen halastamatult ja kohati isegi hulljulgelt sukeldunud olukordadesse, mis mulle minevikus on hirmu ja valu põhjustanud. See kõik on Haavatud Lapse esile tõstnud, nähtavaks teinud ja teda mõistma pannud, mis on olnud valus, aga väga silmiavav ja tervendav kogemus.

Ühtepidi on need kogemused ja taipamised mind palju aidanud - olen muutunud enesekindlamaks, oskan ja julgen juba üsna sageli enda eest seista, suudan öelda "ei". Teiselt poolt aga, vaadates oma seisundit tervikuna, ei saa ma väita, et oleksin lõppkokkuvõttes väga palju õnnelikum ja rahulikum. Teadlikum küll, jah, mõistvam iseenda suhtes, jah, aga rõõmu ja rahu on ikkagi vähe.

Eile tegin enda jaoks olulise avastuse. See sai võimalikuks tänu ühele toredale ülesandele: minu lähedase sugulase ja lapsepõlvekaaslase tütred palusid mul oma ema sünnipäevaks kirjutada mõned mõtted ja meenutused meie ühisest minevikust ja öelda häid soove tulevikuks. See ülesanne pani mind meenutama väga varast lapsepõlve, teismeliseaega ja nii edasi. Kuna sünnipäevaõnnitlustesse kirjutatakse reeglina ikka häid asju, otsisin oma mälusoppidest välja toredaid sündmusi ja omaenda tundeid ja mõtteid nendes sündmustes olles. Kui olin sellega valmis saanud, tundsin, nagu oleksin põhjaliku tervenduskuuri läbi teinud: maailm paistis oluliselt kirkam, positiivsem ja rõõmsam. See sai võimalikuks, kuna olin üle pika aja kontaktis oma sisemise Õnneliku Lapsega. Kõigi nende õpinguaastate jooksul olin tähelepanu valdavalt Haavatud Lapsel hoidnud... ja läinud sellega äärmusesse, jättes rõõmsa ja muretu osa oma lapsepõlvest täiesti tählepanuta. See taipamine, et need kaks osa minust - Haavatud ja Õnnelik, peavad arenema ja tähelepanu saama võrdselt, niisamuti nagu ühe pere kaks last. Mõlemaga tuleb tegeleda, neid märgata ja julgustada. Vastasel korral võib ju sellele rõõmsale tegelasele jääda mulje, et tähelepanu saabki ainult kurb olles.

Terapeudina oli see mulle väga tähtis avastus. Toetades klienti tema elu valusate kogemuste läbi töötamisel ei tohi kunagi ära unustada selle inimese enda potentsiaali, mis on igaühes olemas just sellesama Muretu ja Õnneliku Sisemise Lapse näol. Taas kord suur TASAKAALU õppetund. Valusate kogemustega tuleb ja peabki tööd tegema, et neid tervendada, kuid ressurss edasiminekuks peitub ju heades kogemustes ja ka need on meil kõigil olemas!

Rita Eevardi