SOOJUS VÕI DÜNAMIIT?

Hiljuti tegime isaga maal järvejääle lõkke, et metsaalust koristades tekkinud prahti põletada. Lõke oli päris võimas ja mingil hetkel hakkas mulle tunduma, et kui kuumus püsib, sulatab see järvejäässe augu ja meie lõke kukub vette. Rääkisin oma mõttest isale ja tema ütles seepeale:”Ega tuli pole dünamiit, mis liigub selles suunas, kus on suurem vastupanu. Soojus liigub ikka ülespoole.”

Ma ei tea lõhkeainetest suurt midagi, aga see avaldus pani mind mõtlema. Kas pole ka mitte inimestega samuti? Kui teeme asju soojusega südames, siis liigume alati ülespoole, olgu siis tegemist millega tahes. Kui aga surume midagi läbi viha, jonni, kadeduse, ahnuse, hirmu vms tõttu, kasutame dünamiiti. See jõud on küll võimas, aga ka purustav ja hävitav.


See lugu pani mind meenutama oma elus tehtud valikuid ja otsuseid. Eranditult kõik soojuse ja usaldusega tehtud valikud on läinud tõusuteed. Õnnestunud on mõnikord ka surve all tehtud asjad, kuid energiakogus, mis selle peale kulunud, on tohutu.
Kui vaadata tänapäeva maailmas ringi ja mõelda, kui palju kasutatakse oluliste otsuste tegemisel soojust, siis tundub küll, et ülearu palju seda just pole.


Mis oleks, kui võtaks harjumuseks endalt mitu korda päevas küsida: ”Kas mind juhib praegu soojus või dünamiit?” Usun, et maailm liiguks kiiresti kõrgemale, paremuse poole, kui soojust oleks rohkem.


Mõtted pani kirja Rita Eevardi