VASTUTUSEST, VABADUSEST JA TÄISKASVANUKS SAAMISEST.


Suures osas on enda elu eest vastutuse võtmise raskused seotud oskamatusega kasutada oma tundeid, kui hindamatut ressurssi elu mõistmisel ja korraldamisel. Sisuliselt tähendab iseenda eest vastutuse võtmine täiskasvanuks saamist. Alates hetkest, kui väljume ohvrirollist, saame hakata kasutama kogu oma väge.

Täiskasvanud inimesel on hulgaliselt kogemusi, teadmisi ja väljakujunenud füüsis – kõik eeldused selleks, et elust püstipäi läbi minna. Mis siis paneb ikka nii paljusid arvama ja tundma, et energiat ei ole piisavalt? Arvan, et sellisel puhul tunneb mingi osa meist ennast endiselt väikes lapsena. See on osa, mis pole koos meiega üles saanud kasvada – meie tundekeha. Ja kui tundekeha tunneb ennast kolme -, nelja - või viieastasena, siis on ju loogiline, et mingis mõttes tunneb samuti ka tema juurde kuuluv füüsiline ja vaimne keha. Õpi mis sa õpid ja treeni mis sa treenid – kui tunne vastab ikka lapse omale, siis päris täiskasvanuna oma elu elada ei saa. Ootame juhiseid, otsuseid, heakskiitu, aga ka piiranguid, keelde ja kriitikat väljastpoolt, teistelt. Ise oma otsuste tegemiseks ja vastutamiseks ei ole piisavalt julgust ja energiat, nii nagu lapselgi. Satume ohvrirolli, kus keegi teine justkui oleks vastutav selle eest, et meie ei saa vabalt tegutseda – partner, vanemad, ülemus, vilets töökoht, raske lapsepõlv, kuri saatus, arstid, õpetajad, valitsus jne... “Mina, õnnetu, olen käsist ja jalust seotud ja ei saa mitte midagi enda aitamiseks teha.”


KUIDAS JUHTUB NII, ET ME TÄISKASVANUTENA TUNDETASANDIL IKKA LASTEKS JÄÄME?

Arvan, et see tuleb sellest, et meie tundekeha on olnud näljas ja hoolitsuseta, ning pole saanud suureks kasvada. Lapsepõlves hoolitseti meie füüsilise keha eest: pakuti süüa, kehakatet, sooja tuba. Ilma selleta poleks me ellu jäänud.

Meie mõttekeha sai areneda tänu vanemate, kasvatajate , õpetajate juhendamisele ja eeskujule. See aitas meil sulanduda ühiskaonda, õppida selgeks reeglid ja pealtnäha oligi kõik valmis isesesvaks eluks.

Miks siis ikkagi on meie maailmas nii palju depressioonis ja psüühikahäiretega inimesi? Minu isiklik kogemus omaenda depressiooni ja kurvameelsusega räägib sellest, et hingehädad hakkavad kimbutama, kui me pole tundetasandil mõistud, et oleme ammu suureks kasvanud ja võimelised täies mahus ise vastutama oma tegude, sõnade ja tunnete eest. Laps meie sees on abitus ohvrirollis ja see ei lase ka teistel osadel (kehal ja mõtetel) täie energiaga toimida. Kui tundekeha pole toidetud, hoitud ja märgatud piisavalt, nii palju, kui täiskasvanuks saamiseks tarvis on, siis jäämegi tundetasandil lasteks.

MIS ON TUNDEKEHA TOIT?

Vahetu siiras tähelepanu, huvi, ühesõnaga – armastus. Päris ilma tundetoiduta väike laps ellu ei jääks ja sellepärast on pisikesed imikud nii nunnud: neid vaadates tekivad inimestes enamasti suuremal või vähemal määral soojad tunded ja vajadus hoolitseda ning armastust pakkuda. Seepärast on ka nn suureks kasvanud laste tundetasand kinni jäänud reeglina just vanusesse 1-5 eluaastat. See on aeg, kus laps on veel süütu, siiras ja nunnu. Sealt edasi läheb olukord teatud mõttes nii vanema kui lapse jaoks keerulisemaks: ühelt poolt peabki laps hakkama iseseisvuma – ta ju juba panebki ise ennast riidesse ja teeb võileiva, oskab tähti kokku veerida jne. Samas, me ei jäta ju toidu hankimist ja valmistamist veel tema peale ja ka koolis /lasteaias oleme ikka vanematena tema eest vastutajad. Miks me siis arvame, et tundetasandil võib otsad peale väikelapseiga kokku tõmmata ja eeldada, et laps saab selles vallas edaspidi ise hakkama? Ka siin peaks vanemale jääma toetaja ja teadja roll, nii nagu toidu ja kooli osas: kui lapse kohus on toit ära süüa ja koolis hästi õppida, siis tundetasandil vastaks sellele, et lapse osaks on õppida märkama enda juures järjest erinevamaid tundeid ja neile reageerima, ning vanema kohus ja vastutus on neid tundeid aktsepteerida, lubada ja lapsele selgitada, millised funktsioonid ja õppetunnid selle tundega kaasnevad.

Selleks, et nii saaks toimuda, on vaja vanema siirast ja tingimusteta tähelepanu oma lapse suhtes. Siit algavadki tihtilugu probleemid: kui vanemal endal ei ole oma tunnetega kontakti (st ta on ka ise selles vallas alles laps ja välja arenemata), siis ei ole tal kuidagi võimalik oma lapsele tuge ja õpetust pakkuda. Kõik tundmatud või õigemini ammu unustatud tunded, mis lapse kasvades esile kerkivad, on vanema jaoks hirmutavad ja seetõttu teeb ta kõik endast oleneva, et see ebameeldiv nähtus kiiresti alla suruda. Nii paneb ta tahtmatult ka lapse tundekeha kasvu seisma ja kasvab üles uus põlvkond suuri inimesi, kes kunagi täiskasvanuks ei saa. Oskus vastutada oma toidulaua, kehakaalu, hariduse ja karjääri eest on rohkemal või vähemal määral olemas, aga tunnetega toimetulek (enamasti nende peitmine ja allasurumine) nõuab tohutu osa energiast.

Enam-vähem nii läks ka minuga... Kuni laste sünnini oli nn lapseenergias suhteliselt okei elada. Siis aga läks raskeks: lapsega kaasneb ju tohutu hulk vastutust ja kuigi mul (tundetasandil alles lapsel) seda endagi jaoks nappis, tuli sellest vähesest valdav osa lapsele anda. 1,5 aasta pärast sündis teine laps ja siis hakkasid minu vastutusevarud päris tõsiselt otsa saama – vastsündinud poja jaoks pidin hakkama näpistama vastutust oma pooleteistaastase tütre arvelt ja taganjärele mõeldes on mul selle pärast päris tõsiselt valus – aga nii oli ja kuidagi me hakkama saime. Kuna olin oma tunnete tasandil tol ajal laps mis laps, siis vastas minu arusaamine oma võimetest suures osas samale tasemele. Lisaks hakkasid laste kasvades nendes ilmnema järjest uued ja uued tunded, mis mind emana hirmutasid, väsitasid, kohmetuks tegid, häbenema panid jne... Nii ma siis tegelesingi laste toitmise, kasimise, harimise ja õpetamisega, samas aga läks tohututes kogustes energiat nende tunnete taltsutamise peale. Ei läinud palju aega, kui tundsin end olevat täielikus kaoses.

VASTUTUSE VÕTMINE ON OTSUSTAMISE KÜSIMUS

Kui ma praegu, täiskasvanud laste emana, sellele ajale tagasi vaatan, siis on kohati päris hirmus mõelda, et suures osas elasid nad koos kahe suurt kasvu maksimaalselt viieaastasega, kes üksteise võidu tegid kõik selleks, et nende ülevoolavad tunded võimalikult pisikesse karpi kokku pakkida. Aga ellu me jäime, nii hästi või halvasti kui see meil õnnestus. Mina sattusin mingil hetkel oma lõputu kurbuse ja depressiooniga Holistika Instituuti ja põhimõtteliselt olen ma sellest ajast alates oma nälginud tundekeha üritanud elule turgutada. Sellega on nii nagu iga nälginud organismiga: alustada tuleb väikeste portsjonitega ja vähehaaval, tasapisi koguseid ja sortimenti suurendades. Loomulikult tekkis mitmel korral tohutu aplus, kus, kaua nälginuna, tahtsin korraga mitme aasta normi nahka panna. Selle järgnes, nagu füüsilise nälgimise puhulgi, väga halb enesetunne ja kriis. Käisin teraapiates, koolis, erinevatel kursustel, mediteerisin... ja ikkagi ei saanud öelda, et oleks oluliselt paremaks läinud... Kuni ühel hetkel taipasin: nüüd, olles oma tundekeha üles turgutanud, on vaja teha veel üks oluline samm: astuda lapse energiast täiskasvanu omasse. Vanadel põlisrahvastel toimuvad sellised rituaalid 15-16 aastaste noorukitena. Mina jõudsin selleni neljakümnendate lõpus. Aga hea, et nüüdki jõudsin. Rituaali mulle keegi loomulikult peale mu enda ei teinud, aga see otsus, mõistmine, et nüüd, praegusest hetkest kõik pöördub, ma võtan vastutuse oma elu eest enda peale, väljun ohvrirollist ja olen iseenda jaoks olemas nii füüsilisel, mõtte- kui tundetasandil, muutis palju: ma justkui tundsingi, et kasvasin äkki suureks, andsin ise selleks loa ja ise võtsin vastu.

Ma ei arvagi, et ohver minu sees täielikult kadunud on, nõrkusehetki ja teiste süüdistamist tuleb ikka aeg-ajalt ette, aga suures plaanis adun, et oma tundekeha kasvatamisega olen tõesti lõpuks saavutanud nii suure stabiilsuse, et julgen uskuda: ma olen nüüd päriselt suur.

Mäletan lapsepõlvest vanemate inimeste jutte sellest, kuidas lapsena on elu muretu ja suureks saamine on üks paras rist ja viletsus – nii palju muret ja vaeva, ning kõike seda tuleb ise kanda. Täna ma sellega enam nõustuda ei saa. Usun, et igaüks, kelle sees on olemas kindel teadmine iseendast kui tõeliselt täiskasvanud, isesisvast, erilisest ja armastusväärsest inimesest, elab oma elu rahu, rõõmu, usalduse, huvi ja armastusega, ning pakub sedasama kõigile, kellel on õnn temaga oma eluteel kohtuda.


Rita Eevardi
Holistiline terapeut